27. septembril sõitis keskkonnakaitse esimene kursus Karula rahvusparki, kaasas tuutorid ja juhendajad, et tutvuda sealse omanäolise maastikuga ning talgutööga selle säilimisele kaasa aidata. Vähemtähtis polnud ka asjaolu, et koos aega veetes omavahel tuttavamaks saaksime.
Retk algas hommikul Metsamaja eest, kus saime viimasel minutil teada, et meie buss hilineb veidi. Meid see ei häirinud ning peagi saime oma kompsudega bussi ronida, et poolteist tundi hiljem Karula rahvuspargi külastuskeskuse ees välja hüpata. Peale majutushoones tubade jagamist kogunesime soojendusmängudeks maja ette ning seadsime end järjekorda, küll silmavärvi, küll jalanõude kõrguse, küll riiete tooni järgi. Seejärel tegime nimetutvumisringi ning peale 4-liikmelisteks gruppideks jaotamist siirdusime otsima kolme looduslikku objekti, et esitleda teistele nende seost meie endiga. Valitud asjad varieerusid puuoksast ja pihlakamarjast elusa konnani (kellest esitleti siiski vaid pilti). Soojendusprogrammi lõpetuseks tõmbas iga grupp endale loosi teel ühe laulu, millele tuli õhtuks lavastada muusikavideo, kasutades neid objekte, mille olime otsinud. Sel hetkel tundus, et see on kõige hirmsam ülesanne, mille meile anda võiks, seega siirdusime kahetiste tunnetega lõunale.
Pärast seda suundusime metsa matkale, mida juhendas Pille Tomson oma värvikate tarkustega. Tutvusime Karula rahvuspargi erinevate kooslustega ning looduskaitsemeetmete- ja probleemidega. Saime teada nii mõndagi, võttes matkalt kaasa nii seeni kui ka huvitavaid mõtteteri. Järgmisena andis Keskkonnaameti töötaja meile loenguvormis ülevaate ameti tegevustest. Loodetavasti on see paljudele tulevane praktika- ja töökoht.
Peale huvitavat loengut oli viimaks aeg hakata oma lauludele muusikavideoid välja mõtlema. Asjaolu, et iga grupp peab tegema etteaste ja seal peale laulu kasutama ka neid kolme looduslikku objekti, mida hommikul esitleti, ei tundunud ikkagi sugugi meeldiv ülesanne. Vaevu teadsime üksteise nimesid ja nüüd pidime teiste ees esinema lauludega, millest pooled olid hällilaulud ja pooled inimest halvustavad laulud. Kuid kui ideed voolama hakkasid, kadus suurem osa hirmust ära. Esitused olid väga head, mõned nii naljakad, et naerupisarad varjasid nägemist, teised vaimukalt leidlikud. Meeldiv üllatus oli, et ka õppejõud ja tuutorid tulid välja oma etteastega, mis pani esitluste seeriale punkti. Peale kuue eriauhinna välja andmist olid kõik vabad tegemaks, mida soovisid -õhtu oli alles noor.
Esimene päev möödus lõbusalt, kuid järgmisel päeval oli aeg hakata tööd tegema. Kui juba nii suur grupp usinaid mesilasi kaasa oli võetud, siis miks mitte kasutada neid millegi suure ja tähtsa tegemiseks. Talgute eesmärk oli avada vaade Ähijärvele, võttes järve äärest võsa maha, sest Karula rahvuspargi üks loodusväärtusi on kaunid vaated. Veel aitasime parandada valgustingimusi käpaliste kasvukohas, et need saaksid paremini õitseda ja seemned kiiremini areneda. Hommikul alustades oli ilm vihmane, kuid töö ja päeva edenedes hakkas ka päike piiluma, mida me toimetame, soojendades meid. Peale kolmetunnist töötamist läksime märgade ja väsinutena, ent tulemuse üle rõõmu tundes lõunat sööma ja asju pakkima, et bussinina taas Tartu poole keerata.
Kui tavaliselt öeldakse, et “enne töö, siis lõbu”, siis meil toimis see väga hästi ka vastupidi. Kogu üritus oli tore ja silmaringi avardav, saime teada ja kogeda mitmeid asju, milleks varem polnud võimalust olnud. Ega siis iga päev saa ühes Eesti rahvusparkidest ringi jalutada, nagu oleksid omas kodus. Täname organiseerijaid ja ootame rõõmuga järgmist üritust!
Enda mõtteid ja kogemusi jagas Kayla Diener, Eerika Sternfeld ja Maria Eliisa Metsis.
Tartu Tudengipäevade raames kutsus EMÜ KÜS huvilisi osa võtma pakendivabast päevast, mis algas esmaspäeval, 18. septembril Liisa Aaviku jäätmetekke vältimise õpitoaga ning sai nädala pärast punkti „Ole loov!“ mänguga, kus loositi välja praktilisi auhindu.
Lõviosa koduses majapidamises tekkivast prügist moodustavad erinevad pakendid. Õigesti sorteerituna peaksid need jõudma ringlusesse, olles uue kauba algressursiks. Tootjad teevad oma osa, parendades pakendite disaini ja kasutades rohkem monomaterjale. Ringi sulgemise vastutus laskub aga tarbijale, kes peab jäätmed tagasi alguspunkti saatma. Kas teadsid, et keskmine eestlane tekitas 2021. aastal lausa 395kiloolmejäätmeid? (Seda on ligi pool tonni inimese kohta!) Prügi- ja pakendivaba elamine tundub tänapäeval olevat keeruline, kuid on sellegipoolest võimalik. Isikliku elustiili lahti mõtestamiseks kutsus KÜS külla rohemüksajast psühholoogi, Liisa Aaviku, kes ühines meiega otse tõusva päikese maalt ning viis läbi virtuaalse õpitoa „Kuidas vähendada jäätmeteket?“ Jagame saadud kogemust.
Zero-waste ehk nullkulu elustiili põhimõte ei ole ekreemne minimalism, vaid ebavajalikest asjadest loobumine ning tarbetu ostmata jätmine ehk jäätmetekke ennetamine. Liisa Aavik kinnitab, et eesmärgiks pole koguda purgitäis olmeprügi aastas ega soetada kalleid asendustooteid. Tähtis on näha võimalusi esemete korduvkasutuseks ning pikendada nende eluiga. Parandamise, annetamise, müümise, hüperkulutamine ehk n-ö ribadeks kandmise abil saab loodusvarast toodetu (kohe prügikasti viskamise asemel) lõpuni ära kasutatud. Näiteks saab poest ostetud tervet ostukotti kasutada mitu korda või asendada see hoopis (riidest) kandekotiga, vältides seega pakendi eest ka eraldi maksmist. Samuti saab loobuda kohvitopsidest ja plasttaarast, kasutades isiklikke termostasse ja veepudelit. Nii väheneb ka pakendite kogus jäätmete seas. Üheks oluliseks võtteks pidas Aavik ka „EI“ ütlemist, näiteks turul pakutud kilekotile. Keeldumine on tema sõnul väärtuslik, kuid harjutamist vajav oskus. Pakendivabadus algab Aaviku silmis väikestest muudatustest oma igapäevaelus. (Muide, puu- ja köögivilju ei pea ostma kilekotis.)
Toit mängib elustiili juures üliolulist rolli ning sellest tuli ka pikemalt juttu, kuna hooletust ära viskamisest on saanud suur proleem. Aavik soovitab vähendada ostukordi, planeerides toidukorrad nädalaks ette. (Võimalusel saab koduse lõuna tööle või kooli kaasa võtta.) Külmkapi põhjal nimekirja koostamine aitab vältida toidu liigset kokku ostmist, seeläbi ka raiskamist ja emotsionaalseid oste. (Mine poodi alati täis kõhuga!) Kasvavate hindade valguses muutub ka kokkuhoidlikkus üha olulisemaks ning just taskukohasus räägib nullkulu elustiili kasuks. Ostes ainult tarvilikku on ka kulud väiksemad. Soodsate pakkumiste otsingul saab silmad lahti hoida ka toidu osas. Poest allahinnatud „aegunud“ toodete päästmine on kasulik nii tootjale, edasimüüjale kui tarbijale. Aavik tõi siinkohal välja mõned noored laojääke müüvad ettevõtted, nagu Sumena, ResQ jt. Suurem leibkond saab soetada kuivaineid hulgilaost ja turult, kust saab ka kodumaist köögivilja. Taimne toit üldse on kordades odavam kui liha, mistõttu tuleks toidulaua tasakaalustamiseks palju puu- ja köögivilja tarbida. See pole mitte ainult odavam, vaid ka tervislikum valik. Ideede puudumist ei pea kartma, sest retsepte annavad nii sõbrad, äpid kui kiired internetiotsingud.
Õpitoa läbiviija oli meeldivalt üllatunud, nähes, et osalejad juba mitmeid nullkulu meetodeid praktiseerivad. Oma mõjust keskkonnale oldi vägagi teadlikud ning sooviti Looduse heaks rohkem ära teha. Kuulajatele meeldis õpitoa avatud õhkkond, mis andis julgust avaldada oma seisukohta ka eriarvamuse korral. Samuti saadi kaasa teadmine, et nullkulu elustiil on väga loominguline ning iga nippi võib enda jaoks kohandada. Särasilmne Liisa Aavik suutis oma teotahtega köita igaüht, avaldades mõne uue nipi või täiesti elumuutva mõtte. Täname teda koosveedetud aja ning väärtusliku informatsiooni eest!
Teadmised saadud, võis igaüks end nädala pärast proovile panna. 25. septembril loosis KÜS välja zero-waste kingikotid, mille võitmiseks tuli oma Instagrami loos jagada näidet pakendivaba elustiili meetodist. Koti täitmise eest vastutasid vahvad sponsorid, ettevõtteid, kes tegelevad loodussõbralike ja pakendivabade toodete turule toomisega.
Itsbio elustiilipoest leiab loodussõbalikke ja jäätmevaba elu toetavat kaupa, mis aitavad hoida nii tervist kui vaimu. Auhindadeks panid nad välja metallraseerija, pakendivaba šampooni, mahetee ja metallkõrre-puhastusharja komplekti. Nurmecosmetics on eestimaine looduskosmeetika bränd, mis keskendub orgaanilistele koostisosadele. Nende tootevalikkuse kuuluvad nii näo-, keha- kui juuksehooldusvahendid, kuhu pole lisatud kemikaale ega kunstlikke lisaaineid. HOIA homespa hoolitseb samuti ilu eest, tuues klientideni looduslikke tooteid Saaremaalt, kust pärineb ka Sutu Straws tooraine. Nende pillirookõrred on suurepärane alternatiiv plastile. Mahemajanduse ja pakendivabaduse suurtoetaja Biomarket toetas omalt poolt kinkekaartidega. Kõik tooted said keskkonnasõbralikult kottidesse tänu Ecodisain stuudiole. Suured tänu- ja kiiduavaldused sponsoritele, kes tegutsevad puhta planeedi ja pakendivabaduse nimel! Soovime õnne ka võitjatele!
Mida pakendivaba päev meile siis õpetas? Väike samm on suur teene. Igaüks saab olla osa suurest muutusest, aitamaks Loodust elujõulise ja kaunina hoida. Just empaatia elukeskkonna vastu lihtsustab tarbetust kolast loobumist ja liigsest pakendist keeldumist. Ressursikriis ja tõusvad hinnad teevad meid kokkuhoidlikumaks, mistõttu on tulevikku vaatav zero-waste elustiilil võimalus õitsele lüüa. Loominguline, kaasahaarav, looduslähedane – nii võiks kogetut lühidalt kokku võtta. Olgu see siis kapselgarderoob või päästetud toit, kodune õunamoos mitmenda ringi klaaspurgis või vähemalt õigesti sorteeritud olmejäätmed, hoolivust pole veel hilja näidata.
Käesoleva aasta suvel viibis RMK looduskaitseosakonna läänepoolses piirkonnas praktikal Maaülikooli keskkonnakaitse eriala üliõpilane ning KÜSi liige Grete Vendel. KÜS avaldab oma blogis järgnevalt RMK loodusblogis ilmunud artikli muutmata kujul.
Olen Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse eriala üliõpilane ning olin kaks nädalat praktikal RMK looduskaitseosakonnas. Minu peamine juhendaja oli RMK Lääne-Eesti looduskaitse tööjuht Timo Asuja, kes on lisaks heale iseloomule oma ala spetsialist ja tõeliselt hingega asja juures. Timo on hea eeskuju ning praktikajuhendajana andis ta mulle huvitavaid ja jõukohaseid ülesandeid. Olen Timole tema aja, jagatud teadmiste ja saadud kogemuste eest väga tänulik.
Tööala hõlmab Saaremaad, Hiiumaad, Vormsit, Läänemaad ja tükikest Pärnumaad (Lääneranna vald ja Põhja-Pärnumaa vald). Peamiselt tegelesin praktika käigus poollooduslike koosluste (PLK), puisniitude- ja karjamaade, taastamisega. Nende kõrvalt jõudsin ka Saikla jääksoo taastamises osaleda ja mõne aja veetsin RMK kontoris Saaremaal Kuusel.
Hiiumaal taastamisel olev liigirikas niit lubjarikkal mullal
Esimesed puisniidu ja -karjamaailmelised maastikud võisid tekkida Eesti aladel koos esimeste inimasulatega. Läbi metsa harvendamise, võsa lõikamise, loomade karjatamise, vihtade ja heina tegemise jäid maalapile kasvama üksikud puud ja põõsad. Tänapäeval kasutavad karjaloomad just neid samu puid varjualustena. Poollooduslike koosluste kõrgajal, 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus, oli Eestis PLK kogupindala kuni 850 000 ha, millest väikest osa RMK koostöös Keskkonnaametiga täna taastab. Suur osa Eesti puisniitudest ja -karjamaadest asubki just Lääne-Eestis, eriti Saaremaal.
Puisniitude ja -karjamaade taastamisprotsess on üldjoontes järgmine: Keskkonnaamet tellib koosluste inventuurid ja need kantakse keskkonnaregistrisse, kust RMK ja rendihuvilised neid näevad. RMK taastab neid alasid, millel on rentnik olemas, vastasel juhul võib taastatud ala jääda hooldajata ning uuesti võsastuda. Iga objekti hinnatakse individuaalselt: kas määratud elupaigatüüp on õigesti registreeritud, kas on vajalik korrigeerida elupaiga piiri, kas on olemas juurdepääs, kas on vajalikud erinevad taastamistööd. Vajadusel ebakorrapärasused parandatakse enne rendile andmist. RMK looduskaitsespetsialist Ants Animägi, kellega ka minul oli au kokku puutuda, vaatab iga töösse mineva objekti üle, koostab taastamistöö lähteülesande, kooskõlastab töö Keskkonnaametiga, hangib vajalikud load ning annab tööjärje üle Timo Asujale. Rendile antud ja RMK poolset taastamist vajavad objektid, pannakse hankesse ning kõige sobivama pakkumise teinud ettevõttega sõlmitakse vastav leping.
Tavaliselt saadetakse esimesena lõikama võsagiljotiin, millega lõigatakse peenemad puud ja võsa. Edasi tuleb harvester, millega saab vajadusel eemaldada suuremad puud. Ümarmaterjali järele tuleb kohe ka puidu kokkuveo veok. Sõltuvalt objekti tüübist (puisniit või -karjamaa) tuleb edasi tegeleda kändudega – puisniidul need freesitakse ja puiskarjamaal saetakse käsitsi nõutud kõrgusele. Alad koristatakse raidmetest. Kui tööjuhi poolt on kõik tööd tehtud, saab looduskaitsespetsialist objekti üle vaadata ja hinnata, kas on vajalik teha täiendavaid tegevusi või saab maa hoolduskõlbulikuna rentnikule üle anda. Puisniidul rentnik niidab ja puiskarjamaal karjatab.
Kogu seda tööprotsessi käisimegi erinevatel objektidel vaatamas ja kontrollimas, kas kõike tehakse ikka kokkulepitult ja reeglitepäraselt. Kuna objekte oli palju ja kõik olid erinevates taastamisetappides, sain näha kõiki kasutatavaid masinaid ning PLK erinevaid ilmeid läbi tööprotsessi.
Värskelt taastatud Maasi puisniit Saaremaal
Objektidel käimise vahel on aga palju erinevaid tööülesandeid. Puidumaterjali kokkuvedamisel tuleb kokkulaotud ümar- või hakkepuidu ladu mõõta ja seejärel arvele võtta. Puidulao mõõtmist sain teha lugematul arvul kordi ning see sai lõpuks päris selgeks. Samuti selgitas juhendaja Timo erinevaid märgistusi puiduladudel. Töövahenditeks olid kõrguslatt, mõõdulint, märkmik ja spreivärv. Puidulaole tuleb märkida (pildil) omanik (RMK), puidumaterjali liik (8Y, haava küttepuu) ja kvartali number (QE487).
Ümarpuidu ladu Metsakülas Saaremaal
Objektide vahel ringisõitmist oli väga palju. Kahe nädala jooksul jõudsime teha peamiselt Saaremaa objekte, aga käisime ka Vormsil, Hiiumaal ja mandril. Sõidu ajal sain kõrvalistmel teha erinevaid ülesandeid: mitmed Exceli tabelid, puidulao arvele võtmine, metsateatiste esitamine ja üheks minu lemmikuks osutus Vormsi objektile kokkuveoteede joonistamine QGIS-is. Kokkuveoteid joonistades sain omandatud ülikooliteadmisi rakendada ja pidin arvestama mitmete asjaoludega, kuna tegemist oli rannaniiduga – mullatüüp, maapinna kandvus, hetke ilmastik, et kokkuveoteed oleksid võimalikult kompaktsed ja võimalusel saaks ühildada mitu metsatukka ning, et tee läheks võimalikult läbi metsa, kus maapinna kahjustus oleks kõige minimaalsem. See valmis, läksime kohale ja käisime minu tehtud teed üle ning hiljem tegime korrektuure nähtu põhjal.
Vormsi objekti metsamaterjali kokkuveoteed Qgis-is
Objektidel käies sain lähemalt tutvuda töömasinatega ja nii mõnigi masinajuht tegi mulle hea meelega sõitu ning rääkisid, kuidas nende töö käib ja kuidas neile see töö üldiselt istub jne. Näiteks sain sõita puidumaterjali kokkuveo veokiga, väikese roomiku Terri ja Tinger-iga. Viimasega sõitsime Saikla soos mööda pehmet ja märga pinda, mille jaoks antud roomik ka loodud on. Timo ütlemise järgi saab sellega ka veepinna peal sõita, aga tol korral me seda katsetama ei hakanud puhtalt minu ebausu pärast.
Väike roomik Tinger (esiplaanil)
See kokkuvõtlik jutt on tegelikult vaid killuke tervest kogemusest, mille kahe nädala jooksul RMK-st sain. Peamiselt oli üdini positiivne ja väga äge praktika – nägin Lääne-Eestis ja saartel kohti, kuhu eraelus tõenäoliselt kunagi ei satuks ning see pani mõistma, kui palju on tegelikult kodumaal ja -saarel veel avastada.
Tänan siiralt Antsu ja Timot ning soovin jõudu ja ainult edu edaspidiseks, RMK-ga oli põnev!
Vahel teadlikult ja vahetevahel mitte üldse nii teadlikult jääb mu pilk peale postitustele ja artiklitele stiilis „10 soovitust, kuhu minna/mida teha“, „top 100 kohta, mida pead nägema“ ning erinevatele kultuurisoovitustele OPis, Müürilehes või mujal (sotsiaal)meedias. Mõnikord ammutan neist nii mõnegi hea mõtte, mille kirjutan märkmikusse üles ja enamasti sinna nad tulevikuplaanidena seisma jäävad, oodates uuesti avastamist. Teinekord aga tõesti võtan need asjad ette ja üllatan oma sõpru ägedate plaanide ja kohtadega. Kõigest sellest inspireerituna uurisin KÜSi liikmetelt nende keskkonnateemalisi soovitusi suveks ja siin ma need head ja omanäolised mõtted teile üles rivistan, lootes, et keegi nad leiab ja mõne hea idee siit üles korjab.
Maigi Säinasele see küsimus meeldis ja tema saadetud soovitustest võiksin ma eraldi blogipostituse teha, aga siinkohal toon välja 2018. aasta dokumentaalfilmi „The Game Changers“ (saadaval Netflixis), mille produtsent on James Wilks, vegan-aktivist ja endine professionaalne vabavõitleja, kelle film keskendub taimetoidulistele sportlastele, teiste seas intervjueeritakse filmis näiteks Arnold Schwarzerneggerit. Kuigi film on saanud ka palju kriitikat ja räägitakse vegan propagandast on filmil IMDBs 7,9 punkti 10st. Maigi soovitustest jäi mulle silma ka kaks raamatut: Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ ja Peter Wohllebeni „Loomade hingeelu“. Looduse nautlejatele soovitab Maigi Riisa raba, Ööbikuoru vaatetorni ja Õisu Põrguoru matkarada. Viimase lisasin ka enda listi, sest Õisu jõeorgu kutsutakse ka Mulgimaa Taevaskojaks ja on kindlasti koht, mis väärib avastamist.
Kertu Laherand (keda ma ei pea suureks ornitoloogiahuviliseks) üllatas mind linnulaulu Shazamiga ehk äpiga nimega „Siuts“. „Kui tegemist pole just suurema linnuhuvilisega, on kindlasti nii mõnigi meist õues viibides mõistatanud, millisele linnule kuulub see huvitav laul. Äpp nimega „Siuts“ annab sellisel juhul vastused. Tegemist on justkui linnulaulu Shazamiga, kuid pleilisti lisamise asemel saad teiste ees oma uute teadmistega eputada.“ Nii mõnigi teine seltsist tunnistas, et antud äpp võib üllataval kombel tekitada sõltuvust. Peatudes veel kasulike äppide juures soovitas Gerda Ustimenko katsetada Google Lensi, millel on üle 100 miljoni allalaadimise. „Google Lens on telefoniäpp, mille abil leiab internetist info selle kohta, mida pildistad. Kui sa satud olema looduses ja näed näiteks mõnda taime, putukat, seent või looma, kuid ei tea, mis liigiga on tegu, siis see äpp aitab sind! See on hea viis otsekohe enda teadmisjanu kustutada ja Eesti looduse kohta nii mõndagi uut õppida.“
KÜSikad oskavad alati soovitada ilusaid kohti, kuhu matkama minna, pikniku pidama või miks ka mitte kohti, kus neid eelnevalt mainitud äppe katsetada. Triin Toom soovitab kindlasti sel suvel ette võtta sõit Hüpassaare matkarajale, mis asub Suure-Jaani lähedal Viljandimaal. „Rada saab alguse kõdusoometsast ning viib edasi Kuresoo rabasse. Matkarada on täpselt paraja pikkusega ning seal on kaks kohta, kus saab ka end märjaks kasta. Raja lõpus on Mart Saare majamuuseum ning selle ümber on tavaliselt näha palju lambaid. See raba võlus mind enda lummavate vaadete ning asukohaga. Raba keskel on ka mõnusalt suur ala, kus pikniku pidada, ning suvel, täpsemalt jaanilaupäeval, võib seal varahommikust päikesetõusu kontserti nautida. Kindlasti soovitan sinna kõigil minna. Luban, et te ei kahetse!” Hüpassaare rabas peab midagi erilist olema, sest sama kohta soovitas ka Merris Kivisoo, rõhutades, et tegemist on tema kindla lemmikuga. Merrise soovitus selleks suveks on minna rabasse päiksetõusu nautima. „Selle jaoks mine umbes pool tundi enne tõusu kohale, sest siis on taevas värvunud violetsete ja oranžide toonidega. Võta kaasa tee ja küpsised ning naudi. Päiksetõusuga ärkab ka loodus, kuulda on sookurgede laulu ja metskitsede häälitsusi.“
Foto: Merris Kivisoo
Jana Prutenskaja soovitas aga kohta enda kodu lähedal: „Väga mõnus koht looduse nautimiseks on Jäneda Presidendi matkarada. Presidendi matkarada on eriline selle poolest, et seal ühinevad Eesti suurimad matkarajad. Kõndides mööda erinevaid matkaradu saab teha puhkepeatusi ja süüa kohalikes toidukohtades“. Eva-Mai Männiste tõi esile Võrumaa ainsa sookaitseala Luhasoo. „Luhasoo õpperada on 5 km pikk ja selle 5 km jooksul näeb ära kõik raba kujunemise etapid. Seal on ka kena rabajärv, kus suvisel soojal ajal on kindlasti mõnus ujuda.“ Indrek Langebraun soovitab samuti end looduses proovile panna: „Matka looduses nii palju kui järjest jaksad. Mitte mööda matkarada, vaid igaüheõiguse reegleid järgides mööda päris loodust. See on huvitavam ja meeldejäävam, kui jala all ikka lirtsub ja võid sattuda kohtadesse, kus keegi pole varem käinud.“ Lisaks soovitab Indrek vaadata Lennart Meri dokumentaalfilme „Veelinnurahvas“ ja „Linnutee tuuled“ – „Väga harivad vanad filmid, mis näitavad soome-ugri põlisrahvaste arengut ja eluviise aegadest, kui elati meie piirkonnas võimalikult looduslähedaselt. Ehk pakub mõtteainet.”
Mesilashuviline Egle Liiskmann kaitses hiljuti magistritöö teemal „Sulfoksafloori mõju karukimalase (Bombus terrestris L.) emadele, töölistele ja isastele”. Ja nüüd soovitab ta mummuvaatlust ehk vaadata ringi õues või oma koduaias ning loendada mitut erinevat tolmeldajat õnnestub 10 minuti jooksul näha. Selle raames võib ka võtta osa Tartu Ülikooli loodusmuuseumi algatatud kampaaniast #MärkaTolmeldajat– selleks jäädvusta foto, postita see sotsiaalmeediasse ja märgi hashtag #MärkaTolmeldajat ning lisa juurde kohtumise kuupäev ja asukoht.
Anna Silvia Seemel soovitab sel suvel proovida metsakümblust ehk shinrin-yokut, mis on jaapani rahvausust pärinev loodusteraapia ning eeldab kõikide meelte kasutamist. „Selleks mine loodusesse, metsa või kasvõi oma tagaaeda ning võta aega, et nautida seda hetke ja oma ümbrust – märka detaile enda ümber. Vaatle, milline maailm elab maapinnal või millised mustrid sind ümbritsevad, nuusuta erinevaid matsalõhnasid. Kas sulle hakkab ninna mõni tuttav hõng, mida oled ka varem tundnud? Kuula metsahääli. Kuula, kuidas tuul sahistab puulehtedes, kui kaunilt linnud laulavad või tuulevaiksel päeval seda täielikku vaikust. Katsu muru, rohtu, sammalt maal, lähedal oleva puu karedust või hoopis tasasust ja viimaks, kasuta oma maitsemeelt. Kui sinu ümber ei ole sel hetkel ühtegi söödavat taime, siis võta oma pudelist lonks vett ja tunne, missugune teine maik sellel metsas on. Metsakümblus ei ole kiirkõnd, matk ega puhkepaus nende vahel, vaid olemise nautimine!“
Kirke Hordoga rääkisin nurmenukkude õitsemise paiku. Nüüdseks on need juba valdavalt ära õitsenud, kuid nurmenukutee tegemiseõpetus tuleb kasuks ka järgnevatel aastatel. „Imemaitsev nurmenukutee aitab keha puhastada, peavalu ja köha vaigistada ning on kasulik ka astma korral. Selleks korjata ilma varreta õiekobaraid (sõidutee äärest ei ole soovitatav tee jaoks materjali koguda), nagu näha pildil, ning laotada need paberile pimedasse kuiva ruumi 1-3 päevaks või võimalusel kuivatisse 35° juures kuni õied on muutunud käegakatsutavalt krõmpsuvaks. Säilitada näiteks õhukindlas klaaspurgis, et ka talvel pimedal ajal keha ja vaimu tugevdav tee käepärast oleks. Tee valmistamiseks on vaja 1 spl kuivatatud nurmenukuõisi, 200 ml kuuma vett ning 10-20 minutit tõmbeaega. Oma kätega korjatud ja kuivatatud tee mõjub alati paremini!“
Foto: Kirke Hordo
Suvi kipub olema hea aeg grillimiseks ning lõkkel valmistatud toidu nautimiseks. Maia Treubladt soovitab kõigile taimse grillipeo katsetamist – köögiviljad, seened, taimne šašlõkk. Häid retsepte taimseks grillipeoks leiad näiteks siit: https://taimneteisipaev.ee/retseptikogu. Õhtustel jalutuskäikudel soovitab Maia kuulata keskkonna- ja loodushoiu podcasti „Let’s have fun saving the planet“, selles eestikeelses taskuhäälingus otsitakse vastust küsimusele, kuidas panna kõiki nautima keskkonnasõbralikku mõtteviisi. Brigita Tool on selleks suveks võtnud endale eesmärgiks käia ära kõigis Eesti rahvusparkides ning kutsub üles ka kõiki teisi seda tegema. Lisaks soovitab ta Facebookis jälgida oma ala spetsialiste, nagu ökoloogid Aveliina Helm ja Mihkel Kangur ning kirjanduskriitik Mihkel Kunnus, kes jagavad tihti omapoolse kommentaariga olulisemaid keskkonnauudiseid.
Grete Vendel paneb kõigile südamele sel suvel ette võtta enda silmaringi avardamine just garderoobi teemal. „Võtke lahti Mondo filmikogu ja vaadake sealseid dokumentaale (tema isiklikud lemmikud on „Moest väljas“, „The True Cost“, mis keskenduvad just kiirmoele), mõelge, kust on teie riided toodud ja kuidas valmistatud. Lugege või vaadake Marie Kondo raamatut/seriaali kodu organiseerimisest. Võtke käsile enda garderoobi organiseerimine. Minu isiklik lemmik, millest alustada on Project 333, mille raames kannad 33 eset 3 kuu jooksul ning mille tagajärjel jõuad arusaamale, kui vähe on vaja lihtsamalt elamiseks. Väärtustage enda tervist ja mõju keskkonnale, valides hoolega seda, mida kannate!“
Ja mina ise olen enda jaoks avastanud IDA raadios Reet Ausi juhitava saate „Keskkonnatund“, mida ka teistele julgen soovitada. Lisaks heale muusikale on seal alati põnevad külalised ja saate sisu võtab saatekirjelduses kokku sõnapaar „hävingu analüüs“. Viimases osas oli külas taas Harri Moora SEIst, kes tegeleb samuti jätkusuutliku tarbimise ja tootmisega, mistõttu mindi selles saates ka süvitsi tekstiili taaskasutamisega.
Tänan kõiki selles blogipostituses mainitud KÜSi liikmeid, kes mõttega kaasa tulid ja lahkesti oma soovitusi jagasid. Värskeid ideid ja head avastamist ning kaunist suve!
Hariduse töögrupi juht Carmen Kilvits intervjueeris Ventiili ühte asutajat Kerttu Koemetsa ja uuris temalt Eesti esimese lõhkumistoa keskkonnasõbralikkuse kohta.
Mis on ventiil ja kust pärineb nimi?
Ventiil on Eesti esimene lõhkumistuba, mis pakub alternatiivset meelelahutusteenust. Täpsemalt, saab ennast välja elada turvalises keskkonnas kõikvõimalikke asju lõhkudes – auru välja lasta. Sealt ka nimi Ventiil.
Kust tuli mõte lõhkumistoa tegemiseks?
Mõte tuli otseselt isiklikust vajadusest. Umbes kaks aastat tagasi sügisesel pimedal ajal, tundsime kahe sõbraga, et tahaks asju lõhkuda ja sellega seda masendust ning stressi veidi välja elada. Mõnda aega plaanisime, kuni lõpuks ühel päeval võtsime kotitäie tühjasid pudeleid, sõitsime Tartu linnapiirile kusagile lagunenud maja juurde ning lasime auru välja – viskasime pudeleid vastu kiviseina. See kogemus oli nii võimas ja vabastav, et tekkis soov teistele ka sellist elamust pakkuda. Alles hiljem selle ideega tõsisemalt tegelema hakates saime teada, et mujal maailmas leidub samuti selliseid kohti.
Kes on siiani käinud/kes sihtgrupp?
Siiani on käinud väga erinevaid inimesi – nii vanemaid kui ka nooremaid. Rohkem tullakse gruppidena, just näiteks firmaüritustele. Palju kasutatakse ka võimalust kinkida lõhkumise elamust. Meie sihtgrupiks on tegelikult kõik täisealised inimesed, kes otsivad uusi elamusi ning tahavad kogeda midagi erilist.
Milline on inimeste suhtumine Ventiili tegemistesse?
Üldiselt väga positiivne, inimestel on alati palju ideid, et mida või kuidas võiks veel lõhkuda. Lahe on näha, et need samad emotsioonid, mida meie esimest korda lõhkudes läbi elasime, tulevad esile peaaegu kõikides lõhkujates. Muidugi, mida rohkem me kerkime üles avalikel platvormidel (nt Tartu Postimees, Ringvaade) seda rohkem leidub inimesi, kelle jaoks tekitab asjade meelega lõhkumine tõrget.
Kuna sa ise õpid keskkonnakaitset, kas asjal on ka mingi keskkonnasõbralik eesmärk?
Ventiil iseenesest on tänapäevase tarbimisühiskonna nn toiduahela uus lüli enne prügilat – lagundaja. Me töötame annetuspõhiselt, mis tähendab, et lõhkumiseks on vaid need asjad, mida kellelgi enam vaja pole ja nagunii leiaks tee prügimäele. Ventiilis on võimalik neil veel kellelegi rõõmu tuua. Hetkel suurimateks annetajateks on Kivi baar, kellelt saame pandivaba klaastaarat, ja Uuskasutuskeskus, kellelt saame müügiks kõlbamatuid ja müügist üle jäävaid asju, peamiselt keraamikat. On uskumatu, kui palju asju seisab inimestel kasutult, milliseid asju nad ära viskavad ja kui palju kraami üldse tuuakse taaskasutusse.
Mis saab lõhutud asjadest edasi?
Me sorteerime oma jäätmeid nii palju kui võimalik: eraldi klaas, puit, metall, plastik, elektroonika ja muu olme. Sorteeritud jäätmed lähevad edasi jäätmejaama.
Kas kodust võib ka kasutusest välja jäänud asju teile tuua? Mida ootate?
Võtame vastu annetusi ka eraisikutelt. Eriti ootame erinevat mööblit ja elektroonikat – mida huvitavam asi, seda lahedam. Võtame vastu ka kõik muu (v.a kineskooptelerid ja halogeenlambipirnid).
Teine variant oma kraamist lahti saada, on tulla seda ise lõhkuma. Ainuke piirang meie poolt on, et pead seda kõike ise kanda jaksama (jällegi ei sobi kineskoobid ega halogeenlambid).
11.veebruaril 2020 toimus KÜSi korraldatud Rohelise Kaadri esimene filmiõhtu sel aastal, suurema ja uhkemana kui eelmisel korral. Film, mis korp! Fraternitas Tartuensis ruumi seinal jooksis oli ”Moest väljas” ning aruteluks olid kohale kutsutud filmi autor Reet Aus ning Humana infojuht Mari-Helene Kaber. Pea kaks tundi kestnud arutelu peale filmi oli pingest laetud, käsitleti probleeme seoses kiirmoe, tarbimise, tekstiijäätmete ja palju muuga.
Selgus, et kogu tekstiilist, mis Eestis üle jääb ja ära visatakse, suudetakse kokku koguda vaid 25% ning üpris üllatavana läheb sellest ümbertöötlusele vaid 1%. Kõige suurem probleem ümbertöötluse juures on sorteerimine, mida tehakse vajaliku tehnoloogia puudumise tõttu endiselt käsitsi, ning sealjuures ei ole segamaterjalidega midagi peale hakata. Tarbijatena saame siinkohal aidata, eelistades riiete soetamisel monomaterjale (100% puuvill, 100% lina jne). Nii säilib väikene lootus, et kantud riided ja muud tekstiilid jõuavad oma eluea lõpus ümbertöötlemisele.
Üheks suurimaks keskkonnavaenlaseks tänapäeval on kiirmood…
Tekstiilitööstus paiskab igal aastal atmosfääri 1,2 miljardit tonni CO2, mida on rohkem kui lennu- ja laevatranspordi sektorites kokku
Kui moetööstus oleks riik, oleks selle CO2 emissioonid sama suured kui terve Euroopa kontinendil kokku
Puuvilla tootmine nõuab aastas keskmiselt 93 miljardit kuupmeetrit vett, enamasti kasvatatakse puuvilla just neis maailma piirkondades, kus vett niigi napib. Samuti kasutatakse puuvilla kasvatamisel mürgiseid pestitsiide ja väetisi, mis on kahjulikud nii inimestele kui ka elurikkusele ning rikuvad põllumajandusliku potentsiaaliga maad
Teksade töötlemisel kasutatavad kemikaalid on ka kandjale mürgised
Kõige keskkonnasõbralikum on soetada teise ringi riideid – selle osas valitses saalis üksmeel. Eesti suurim teise ringi rõivaste jaemüüja Humana toob peamiselt Põhjamaadest iga aasta müügiks 1500 tonni kaupa, millest üle jääb umbkaudu 300 tonni. Ülejäägid lähevad ümbertöötlemisse, enamasti kas Lätti või Venemaale puhastuslappideks. Teise ringi kaupa eelistades väldid juba uue eseme valmistamise jalajälge, mille peale üldiselt mõtlema ei kiputa. See, mis meist järgi jääb, on vaid osake tarbimistsüklist.
Märgalade päeva konverents 2020“Kuidas sood toetavad meid ja meie soid?”
Brigita Tool
“Loodus on väga taastumisvõimeline, kui ainult vett anda” sõnas Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Silvia Lotman 3. veebruaril aset leidnud Märgalade päeva auks korraldatud konverentsil. Lisaks Eestis toimuvale sootaastamisbuumile tuli konverentsil juttu kõigest alates inimese ja soo suhetest kuni turbakaevandamiseni välja.
Kas teadsid, et soodel on kokku ligi 75 teenust? Nimetades ainult mõned neist – süsiniku sidumine, süsiniku mullatagavara ja maapinnalähedase temperatuuri ühtlustamine – võime öelda, et need teenused on inimeste jaoks hindamatu väärtusega.
Või on tegemist ikkagi hinnatavate väärtustega? Tänases kapitalistlikus maailmas tuleb kõik, mis vähegi võimalik, rahasse ümber arvutada, mistõttu näeb Euroopa Liit käesolevaks aastaks ette, et ökosüsteemi teenused võetakse samuti arvepidamisse ja aruandlussüsteemidesse.
Üks suur proovikivi, millega looduskaitsjad tihtipeale silmitsi seisavad, on küsimus, kuidas edendada keskkonnaalast kommunikatsiooni nii, et info Eestis olemasolevate väärtuste ning tehtavate taastamistööde kohta ka päriselt inimesteni jõuaks. Tolkuse ja Viru raba, mis on kõige külastatavamad rabad Eestis, saavad 2021. aasta lõpuks täielikult taastatud. Infostendid rabade pakutavate ökosüsteemi teenuste olulisuse kohta võivad Eesti kõige populaarsemates rabades jõuda väga suurte massideni. Raba tervendab inimest ning vastukaaluks inimene raba. Meie vajame rabasid, mitte vastupidi.
Samas on mündil ka teine pool ja ei tohi unustada, et paratamatult oleme me kõik turba kasutajad, kas otseselt või kaudselt, isegi kui me sellest teadlikud ei ole. Tänasel päeval eksporditakse Eesti turbatooteid ligi 120-sse riiki. Eesti Turbaliidu tegevdirektor Erki Niitlaan kinnitas, et Eestis on turbatootmine mõistlikult reguleeritud ning kirjeldas olukorda värvikalt. “Kas me tahame pista jaanalinnu kombel pea liiva alla ja öelda, et meil on tagatoas kõik korras, teades, et mujal nii mõistlikult ja jätkusuutlikult turbatooteid ei toodeta?” Samuti rõhutas viimane, et turvas kasvab 1 mm/a ja selle kasutamine aitab mullaviljakuse vähenemist leevendada, samas kui mulla juurdekasv on 33x aeglasem ehk 0,03 mm/a. Lisaks leiab Niitlaan, et täna ei ole turbale head alternatiivi isegi komposti näol, kuna viimane võib olla täis mürkaineid.
Samuti pidas haarava ettekande Eesti Maaülikooli lektor ja doktorant Marika Kose “…ja inimene jätab jälje sohu”. Inimene on sajandeid soos liikunud ja oma jälje maha jätnud – need liikumisteed on looduses reaalselt ortofotodelt nähtavad. Kose tutvustas Diana Elisa Tammiste bakalaureusetöö raames läbi viidud katset Kulli soos, kus erineva suurusega grupid (32, 16 ja 8 inimest) tallasid 10 päeva jooksul läbi viidud matkade vältel sealset kooslust. Andmed uurimistöö tulemuste kohta on veel töötlemises, kuid esialgsel visuaalsel hinnangul tõi Kose välja, et väikesed tallamiskoormused (8×10) taastuvad hästi nii räätsa- kui tavaliste matkade puhul. Grupid suurusega 16 ja enam juba enam mitte.
Konverentsi ilmselt kõige omanäolisema ettekande pidas Eestimaa Looduse Fondi keskkonnateadlikkuse ekspert Piret Pungas-Kohv, kes tõi publikuni kella kolmesed soouudised. Ettekandes käsitleti valdkonniti kõiki soo ja rabadega aasta jooksul ilmunud ning üleskutse peale inimeste saadetud sooga seotud uudiseid ja seiku.
Dokumentaalfilmide võim. Rohelise Kaadri filmiõhtud.
Gerda Ustimenko, Anna Silvia Seemel
2019. aasta kevadel alustas KÜS Rohelise Kaadri filmiõhtutega. Vaatajate ette toodi keskkonnateemasid kajastavad dokumentaalfilmid nagu “Before the flood” ja “Rohesõdalased”. Iga filmi järel toimus ka arutelu, kus EMÜ õppejõud, olles antud teemale spetsialiseerunud, vastasid publiku küsimustele ja aitasid tuua filmis näidatu Eesti konteksti.
Foto: Matsalu loodusfilmide festival
Filmid on tihti palju märkimisväärsema mõjuga kui loengud. Tänu fotograafia ja filmitööstuse arengule saame me näha, mis toimub seal, kuhu me ise oma elus ei pruugi jõuda. Me võime rääkida, et jää sulab ja veetase tõuseb; et lapsed ja täiskasvanud surevad reostuse tagajärjel, kuid ilma pildi ning emotsioonita, mida annab filmis nähtu, ei pruugi selle mastaapsus ja reaalsus meieni jõuda. Inimene vajab mõistmiseks tihtipeale seost enda eluga, mida ei paku numbrid ega tabelid, kuid mis võib tekkida filmis nähtu põhjal.
Oleme teadlikud, kui suureks probleemiks on näiteks õhusaaste, plastreostus ning kliimamuutused. Paljudele jääb aga siiani tunne, et Eestis seda ei toimu; meie ei panusta nii palju ja meil neid probleeme eriti pole. Seetõttu ongi hea kaasata aruteluks spetsialiste, kes suudavad näidata, kuidas eestlaste tegude tagajärjed on nende probleemidega sama suurelt seotud kui iga teise rahvuse omad ning Eesti pole nendest probleemidest prii ei tagajärjede ega tekitamise poolest.
Filme on tehtud palju ja need on tänapäeval kergesti kättesaadavad. Miks mitte korraldada igas ettevõttes või organisatsioonis mõni keskkonnateemaline filmiõhtu, et tuua hetkeolukord rohkem päevakorda? Me ju teame, et probleeme on ja nendega peab tegelema. Miks me siis neid edasi lükkame? Jäätmeseadus võeti vastu 2004. aastal, aga siiani leidub inimesi, kes “ei tea, kuhu prügikasti oma prügi panna”. Kas see on tõesti teadmatus või hoopis laiskus?
Filmi vaadates peab sellele järgnema ka tegutsemine. Räägi ka teistele, mida nägid. Soovita seda sama filmi või hoopis mõnda nippi, mille seda vaadates said, et teiste vaeva vähendada. Too oma ellu muutusi ja promo seda oma lähedastele. Dokumentaalfilmid ei ole tehtud meelelahutuseks. Need on tehtud päris elust päriselt kaasa võetavate ideedega. Nii et järgmine kord, kui sul tekib mõte teha filmiõhtu, vali aktuaalsel teemal dokfilm ja ole valmis muutuma ning andma panus jätkusuutlikumasse keskkonda!
“Me oleme Eestis nii palju ajast maha jäänud, et me oleme juba ajast ees” sõnas Valdur Mikita novembri alguses toimunud RMK Looduskaitsekonverentsil.
4.-5. novembril toimus Pärnu Strand Hotell & Konverentsikeskuses esmakordselt RMK Looduskaitseosakonna korraldatud Looduskaitsekonverents, kus osalesid ka 4 Keskkonnakaitse Üliõpilaste Seltsi liiget. Konverentsi eesmärgiks oli kutsuda kokku teadlased, otsustajad ja praktikud, et üheskoos arutleda taastamistöödega seotud probleemide, töö tulemuslikkuse ja konfliktide üle ning seda kolmes kategoorias: mets ja soo, siseveekogud ning poollooduslikud kooslused.
Jääksood on Eestis peale põlevkivitööstuse 2. kohal kõige suuremad süsiniku emiteerijad, mistõttu on soode taastamine Eestis eriti oluline ning ka konverentsil pandi antud teemale palju rõhku. Viimane on ka oluliseks vahendiks Eestile kliimaneutraalsuse saavutamiseks, mille tõelist potentsiaali pole seni veel eriti ära kasutatud ja mõistetud. Viimase kümnendi jooksul on eesti praktikute teadmised märkimisväärselt kasvanud ning käima on läinud tõeline soode taastamise “buum”. Kuigi valdkonna spetsialistide teadmised antud teemast on juba Euroopas eeskujuks teistele, siis kodanike teadlikkus on märksa madalam. Kirjanik Valdur Mikita kirjeldas pilkamisi eesti üht tüviteksti “Tõde ja õigust” kui sookuivendamise käsiraamatut. Soid ja märgalasid on pikka aega nähtud tülikatena, kuna liigniiskel maal on keeruline põldu harida. Inimesed ei ole kursis soode pakutavate hüvedega ega mõista nende väärtust. Elanike kaasamisest ja huvi äratamisest pidas väga huvitava ettekande Piret Pungas-Kohv, kes ettekandes “Rääkides soode taastamisest omadega rappa minemata” tõi välja kaasamise olulisuse looduskaitsetöödesse.
Erinevalt soode taastamisest on metsade taastamise metoodikad ja seadusandlus märksa ebaselgemad – metsa taastamine ei võrdu sõnapaariga metsa kultiveerimine . Kristjan Piirimäe nentis fakti, et kui Eesti maainimesed enam metsas ei saaks käia, siis kukuks riigi haigekassasüsteem kolinal kokku – kui muutub mets, muutub inimene.
Lisaks paljudele praktikute poolt peetud ettekannetele, mis keskendusid tehtud tööde tulemuslikkusele, esines looduskaitsekonverentsil EMÜ vanemteadur Lauri Laanisto mõtlemapaneva ettekandega “Taastamisökoloogia leksika”, kus viimane kirjeldas terminoloogia ja leksika eripärasid. Ettekandes viitati asjaolule, et metsata metsamaa on sama sisukas väljend kui allakäigutrepp, mis tähendab treppi, mis viib alla. Ametliku definitsiooni kohaselt on metsata metsamaa metsamaa, kus ajutiselt puudub metsaseaduses metsa mõistele vastav puittaimestik. Selliseid problemaatilisi definitsioone, kus terminit seletatakse tema enda kaudu või termin sisaldab erinevaid allmõisteid on mitmeid. Näiteks kuna poollooduslike koosluste sünonüümiks on pärandkooslused, ei saa neid tänapäeval juurde tekitada, mis on juba eos väga suur kitsendus plk-del liigirikkuse säilitamisele ja taastamisele.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et antud konverentsi peamine võlu, lisaks sisukatele ettekannetele, seisnes selles, et ühe laua taha koondati kokku valdkonnaga seotud inimesed, kes esindasid erinevaid vaatenurki. Taolise suhtluse tugevdamine ja koostöö edendamine aitab jõuda paremate tulemusteni looduskaitse valdkonnas.
Soovime tänada Eesti Maaülikooli Üliõpilasesindust ning Põllumajandus- ja Keskkonnainstituuti tänu kellele saime võimaluse konverentsil osaleda.
24.oktoobril toimus Tallinna Tehnikakõrgkoolis Ringmajanduse visiooniseminar, mis ürituse kirjelduse järgi “heitis pilgu uude ajastusse”.
Miks ringmajandus?
Pool maailma tegeleb praegusel hetkel ületootmise ja -tarbimisega ning teine pool jõuab üsna pea esimesele järgi. Majandusmudelid on suuresti lineaarsed ehk tooda-kasuta-hülga põhised, mille põhimõte on toota võimalikult odavalt, võimalikult palju korraga ja võimalikult lühikese elueaga, et oleks võimalik kiiresti jälle uusi tooteid pakkuda.
Lineaarsel mudelil põhinevaid tooteid ei ole enamasti võimalik parandada või, kui parandamine on võimalik, on siiski odavam uus osta. Mis aga saab ära visatud toodetest? Kuhu nad peale kasutusaega vedelema viiakse? Kelle maad nad reostavad?
Just need on küsimused, mida me peaksime küsima.
Jätkusuutliku maailma tarvis vajame nii tarbijate kui ka ettevõtjatena uut lähenemist ja seda pakub meile ringmajandus, mille eesmärk on anda materjalile võimalikult pika eluiga, kasutades seda mitmetel erinevatel viisidel.
Praeguse mugava elustiili juures hävitame me ligi 400 liiki päevas, kasutades maad, mis ei kuulu meile, inimestele, vaid teistele liikidele ning jättes endast maha elamiskõlbmatuid alasid. Seda kõike vaid selleks, et saaksime rohkem ja odavamalt toota. Lisaks liikidele hakkavad sellise tempo juures kaduma ka erinevad ained – kõige lihtsamini öelduna perioodilisuse tabeli elemendid. Et valmistada iPhone, on tarvis 75 erinevat elementi. Mis saab siis, kui kasvõi 1 elementidest siit maailmast kaob. Millest valmistada uusi ravimeid? Uut tehnoloogiat?
Mina kui tarbija saan anda tootjatele suuna, kuhu nad liikuma peavad. Minu kui tarbija eesmärk on teha valik, mis on jätkusuutlik ning näitab, et ma soovin kauakestvaid ja keskkonnasõbralikke tooteid. Me ei ole tarbijatena kunagi üksi, isegi kui tunneme end nii.
I Land Sound festivali korraldajad on heaks eeskujuks, olles võtnud oma eesmärgiks luua puhas festivaliplats nii ürituse ajal kui ka sellele järgnevatel päevadel, teadvustades endale prügi vähendamise, korduvkasutamise ja sorteerimise olulisust.
Konveretsil tõid I Land Soundi korraldajad Kadi Aguraijuja ja Paap Uspenski välja lihtsad põhimõtted, mida nad üritusel järgisid. Need teod, nagu päris toidunõud, millega nad hoidsid 4-päevase festivali jooksul kokku 66 000 ühekordset nõud, tasuta vesi, topsiring, kilekotivabadus, kõrrevabadus ja säästlik taimne kõhutäis, olid täielikult nende enda algatatud ning see initsiatiiv vähendas tunduvalt üritustel muidu tekkivat süsiniku jalajälje. Kuigi algatus oli nende endapoolne, siis kaasasid nad selle teoga tuhandeid külastajaid, kes viisid need teadmised endaga igapäevaellu tagasi.
Lõpetuseks soovin anda edasi konverentsil esinenud roheettevõtja Nicola Cerantola sõnad, kes tõi välja, et keskkonnasõbralikud teod saavad alguse austusest ümbritseva looduse ning keskkonna vastu.
