Kuu: detsember 2019

Dokumentaalfilmide võim. Rohelise Kaadri filmiõhtud.

Gerda Ustimenko, Anna Silvia Seemel

2019. aasta kevadel alustas KÜS Rohelise Kaadri filmiõhtutega. Vaatajate ette toodi keskkonnateemasid kajastavad dokumentaalfilmid nagu “Before the flood” ja “Rohesõdalased”. Iga filmi järel toimus ka arutelu, kus EMÜ õppejõud, olles antud teemale spetsialiseerunud, vastasid publiku küsimustele ja aitasid tuua filmis näidatu Eesti konteksti.

Filmid on tihti palju märkimisväärsema mõjuga kui loengud. Tänu fotograafia ja filmitööstuse arengule saame me näha, mis toimub seal, kuhu me ise oma elus ei pruugi jõuda. Me võime rääkida, et jää sulab ja veetase tõuseb; et lapsed ja täiskasvanud surevad reostuse tagajärjel, kuid ilma pildi ning emotsioonita, mida annab filmis nähtu, ei pruugi selle mastaapsus ja reaalsus meieni jõuda. Inimene vajab mõistmiseks tihtipeale seost enda eluga, mida ei paku numbrid ega tabelid, kuid mis võib tekkida filmis nähtu põhjal.

Oleme teadlikud, kui suureks probleemiks on näiteks õhusaaste, plastreostus ning kliimamuutused. Paljudele jääb aga siiani tunne, et Eestis seda ei toimu; meie ei panusta nii palju ja meil neid probleeme eriti pole. Seetõttu ongi hea kaasata aruteluks spetsialiste, kes suudavad näidata, kuidas eestlaste tegude tagajärjed on nende probleemidega sama suurelt seotud kui iga teise rahvuse omad ning Eesti pole nendest probleemidest prii ei tagajärjede ega tekitamise poolest. 

Filme on tehtud palju ja need on tänapäeval kergesti kättesaadavad. Miks mitte korraldada igas ettevõttes või organisatsioonis mõni keskkonnateemaline filmiõhtu, et tuua hetkeolukord rohkem päevakorda? Me ju teame, et probleeme on ja nendega peab tegelema. Miks me siis neid edasi lükkame? Jäätmeseadus võeti vastu 2004. aastal, aga siiani leidub inimesi, kes “ei tea, kuhu prügikasti oma prügi panna”. Kas see on tõesti teadmatus või hoopis laiskus?

Filmi vaadates peab sellele järgnema ka tegutsemine. Räägi ka teistele, mida nägid. Soovita seda sama filmi või hoopis mõnda nippi, mille seda vaadates said, et teiste vaeva vähendada. Too oma ellu muutusi ja promo seda oma lähedastele. Dokumentaalfilmid ei ole tehtud meelelahutuseks. Need on tehtud päris elust päriselt kaasa võetavate ideedega. Nii et järgmine kord, kui sul tekib mõte teha filmiõhtu, vali aktuaalsel teemal dokfilm ja ole valmis muutuma ning andma panus jätkusuutlikumasse keskkonda!

RMK Looduskaitsekonverents 2019

Brigita Tool, Carmen Kilvits

“Me oleme Eestis nii palju ajast maha jäänud, et me oleme juba ajast ees” sõnas Valdur Mikita novembri alguses toimunud RMK Looduskaitsekonverentsil.  

4.-5. novembril toimus Pärnu Strand Hotell & Konverentsikeskuses esmakordselt RMK Looduskaitseosakonna korraldatud Looduskaitsekonverents, kus osalesid ka 4 Keskkonnakaitse Üliõpilaste Seltsi liiget. Konverentsi eesmärgiks oli kutsuda kokku teadlased, otsustajad ja praktikud, et üheskoos arutleda taastamistöödega seotud probleemide, töö tulemuslikkuse ja konfliktide üle ning seda kolmes kategoorias: mets ja soo, siseveekogud ning poollooduslikud kooslused. 

Jääksood on Eestis peale põlevkivitööstuse 2. kohal kõige suuremad süsiniku emiteerijad, mistõttu on soode taastamine Eestis eriti oluline ning ka konverentsil pandi antud teemale palju rõhku. Viimane on ka oluliseks vahendiks Eestile kliimaneutraalsuse saavutamiseks, mille tõelist potentsiaali pole seni veel eriti ära kasutatud ja mõistetud. Viimase kümnendi jooksul on eesti praktikute teadmised märkimisväärselt kasvanud ning käima on läinud tõeline soode taastamise “buum”. Kuigi valdkonna spetsialistide teadmised antud teemast on juba Euroopas eeskujuks teistele, siis kodanike teadlikkus on märksa madalam. Kirjanik Valdur Mikita kirjeldas pilkamisi eesti üht tüviteksti “Tõde ja õigust” kui sookuivendamise käsiraamatut. Soid ja märgalasid on pikka aega nähtud tülikatena, kuna liigniiskel maal on keeruline põldu harida. Inimesed ei ole kursis soode pakutavate hüvedega ega mõista nende väärtust. Elanike kaasamisest ja huvi äratamisest pidas väga huvitava ettekande Piret Pungas-Kohv, kes ettekandes “Rääkides soode taastamisest omadega rappa minemata” tõi välja kaasamise olulisuse looduskaitsetöödesse. 

Erinevalt soode taastamisest on metsade taastamise metoodikad ja seadusandlus märksa ebaselgemad – metsa taastamine ei võrdu sõnapaariga metsa kultiveerimine . Kristjan Piirimäe nentis fakti, et kui Eesti maainimesed enam metsas ei saaks käia, siis kukuks riigi haigekassasüsteem kolinal kokku – kui muutub mets, muutub inimene. 

Lisaks paljudele praktikute poolt peetud ettekannetele, mis keskendusid tehtud tööde tulemuslikkusele, esines looduskaitsekonverentsil EMÜ vanemteadur Lauri Laanisto mõtlemapaneva  ettekandega “Taastamisökoloogia leksika”, kus viimane kirjeldas terminoloogia ja leksika eripärasid. Ettekandes viitati asjaolule, et metsata metsamaa on sama sisukas väljend kui allakäigutrepp, mis tähendab treppi, mis viib alla. Ametliku definitsiooni kohaselt on metsata metsamaa metsamaa, kus ajutiselt puudub metsaseaduses metsa mõistele vastav puittaimestik. Selliseid problemaatilisi definitsioone, kus terminit seletatakse tema enda kaudu või termin sisaldab erinevaid allmõisteid on mitmeid. Näiteks kuna poollooduslike koosluste sünonüümiks on pärandkooslused, ei saa neid tänapäeval juurde tekitada, mis on juba eos väga suur kitsendus plk-del liigirikkuse säilitamisele ja taastamisele. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et antud konverentsi peamine võlu, lisaks sisukatele ettekannetele, seisnes selles, et ühe laua taha koondati kokku valdkonnaga seotud inimesed, kes esindasid erinevaid vaatenurki. Taolise suhtluse tugevdamine ja koostöö edendamine aitab jõuda paremate tulemusteni looduskaitse valdkonnas. 

Soovime tänada Eesti Maaülikooli Üliõpilasesindust ning Põllumajandus- ja Keskkonnainstituuti tänu kellele saime võimaluse konverentsil osaleda. 

Fotod: Aldis Toome