Kas eestlased on innovatiivsete ideedega start uppide rahvas või kinni keskaegses klassisüsteemis?
Brigita Tool, Carmen Kilvits
21. september, Madisepäev – aeg, millal putukad ja ussid teevad talvepesa, suiguvad talveunne või lähevad maa sisse – sääsed ja kärbsed kaovad. Sel päeval haaravad eestlastest suunamudijad oma aastase kappidesse kogutud kilekotivaru ja lähevad ühes tööd tegema. Kuigi patsutame endile õlale, et oleme peale taasiseseisvumist, vaid 30 aastaga, teinud läbi niivõrd suure hüppe arengus ja kutsume ennast innovatiivseks e-riigiks, tundub kohati, et ülejäänud 364 päeva oleksime ikka veel keskajas, kus ühiskond jaguneb klassidesse. Meie suhtumine on isegi linnaosade kaupa väga erinev, rääkimata Eestist laiemalt.
Stereotüüpselt võib kohe näitena välja tuua kalamaja hipsterid Tallinnas, kelle põhjal tundub, et Eestil ei ole jäätmete sorteerimise ja liigiti kogumisega mingit probleemi (neid on tänapäeval aina rohkem – noorte seas keskkonnateadlikkus vaikselt kasvab). Samas, kui mõtleme maal elava vanaema ja vanaisa peale, jõuame tagasi keskaega, kus kitsastel tänavatel kogu prügihunnikule tuli otsa pandi.
Tänapäeval on keskkonnakaitsjad võtnud suhtumise, et ega vanale koerale uusi trikke ei õpeta ja keskendutakse pigem noortele. Meie Eesti Maaülikooli Keskkonnakaitse Üliõpilaste Seltsis paneme ka rõhku noorte seas keskkonnahariduse edendamisele, mistõttu käime pidamas loenguid üldhariduskoolides üle Eesti. Kuigi noorte keskkonnateadlikkus ei ole veel kaugeltki ideaalsel tasemel, oleme siiski juba oma ülikoolis käidud aja jooksul täheldanud märkimisväärset teadlikkuse kasvu.
Peale maailmakoristuspäeva saime reality checki osaliseks ning hakkasime märkama suitsukonisid kõikjal ja kuna suitsukonid on kõige levinum prügi liik maailmas ning üks koni võib reostada kuni 1000 liitrit vett, hakkasime otsima probleemile lahendust. Eestis, kus tekib start up’isid nagu seeni pärast vihma, on juba välja tuldud väga innovatiivsete keskkonnasõbralike lahendustega nagu näiteks KOPS konitops, kes väga osavalt on lahendatud ära paljude suitsetajate väite: “Aga siin pole ühtegi prügikasti!?”
KOPS konitops on kaasaskantav ja korgiga suletav tuhatoos, mida saab tühjendada ja korduvkasutada. Meie hariduse töögrupi juht Carmen kohtus KOPSi esindaja Barbara Kärtneriga ning uuris ettevõtte kohta lähemalt.
Kust idee alguse sai?
Idee sai alguse I Land Sound festivali korraldusmeeskonna soovist muuta esmalt peopaik puhtamaks ja olla sellega konivaba keskkonna teerajaja kogu Eestis. Kui juba lennukalt mõelda, siis ka terves maailmas. See festival toimub sõna otseses mõttes keset merd, Saaremaal, Illiku laiul. Looduskaunis koht, kus meeldib peale inimeste aega veeta ka lindudel, kelle jaoks tunduvad konid imehea snäkina ja ka pesaehitusmaterjalina. Nagu mere ääres ikka, puhub ka Illikul mõnus tuulebriis, mis kahjuks piduliste konid vette kannab. Aga kuna konid on plastikust, siis ei ole neid vaja süüa ei kaladel, lindudel ega ka meil. Miks ma meid mainin? Sest koos kalaroogadega söömegi me kõik need suitsukonid ka ise ära. Bon appetit!
Nagu sa mainisid, on sigaretifilter plastikust. Ehk räägid sellest paari sõnaga?
Mulle meeldib inimestele väga lihtsas keeles asju selgitada. On inimesi, kes siiski ütlevad, et see ei ole ju plastikust. Mõnes mõttes ma saan nende väitest aru, algne materjal on ju tõepoolest tsellulooskiud. See ju täitsa kena taimne tooraine. Aga et sellest kiust sigaretifilter saaks, töödeldakse seda nii hirmsate kemikaalidega, et lõpuks on valmis uhke sünteetiline atsetaat-tselluloos. Sellest materjalist on tehtud näiteks meie prilliraamid, pargipingid ja haamri käepide. Samuti luisatakse riidepoodides klientidele, et see kaunis 100-eurone kleit on naturaalsest kiust, viskoosist. Tõsi küll, viskoos on tõesti algselt tsellulooskiust, kuid töötlemise käigus seal midagi tohutult naturaalset küll alles ei jää. Vastupidi, selle töötlemine on keskkonnale äärmiselt kahjulik.
Kus kõige rohkem konisid vedeleb?
Seal, kus neid kõige vähem oskaks otsida. Meri on üks imeilus koht, kus on palju konisid. Tegelikult isegi kui inimene mõtleb, et teeb head ja viskab koni tänaval reovee äravoolukanalisse, siis see surfab peaaegu alati mööda torusid ilusti otse merre. Teine koht, kus on palju konisid – prügikasti vahetu lähedus. Kindlasti kukub neid sealt prügikasti tühjendades maha, aga peamine probleem on siiski see, et inimene ei suuda nii palju enda suitsetamisest väsinud kätt liigutada, et koni sellest avast sisse visata. Ja muidugi pargipinkide ümbrus. Tundub, et inimestel meeldib enda prügi keskel istuda.
Miks üldsegi konisid maha visatakse?
See on seni kõige parem küsimus olnud. Päris mitme ettevõtte esindaja, kellega ma rääkinud olen, on öelnud, et tema ja tema sõbrad ei viska koni maha ja ei taha topsi müüki võtta. Tead mis? Minu sõbrad ei viska ka koni maha. Aga keegi ju viskab! Kuidas need konid maha satuvad? Kui olen ise festivalil topse müümas käinud ja inimestega seda teemat lahanud, tunnistavad mõned inimesed tõesõna, et viskavad jah maha. Eriti auto aknast, sest kuhu mujale ta selle siis panema peaks. Autosse jääb ju suitsuhais ja puhtasse tuhatoosi ka ei taha panna, määrib veel teise ära. Veel üks huvitav ja suhteliselt šokeeriv tegevus on kalastajate jälgimine. Koni visatakse enda nina ette samasse jõkke, kust viie minuti pärast kala välja tõmmatakse.
Mis edasi saab? Mis on tulevikuplaanid?
Meie eesmärk on levitada infot konide kahjulikkusest keskkonnale. Mida suurem on kõlapind, seda kõrgem on lootus, et inimesed meid mitte ainult ei kuule, vaid ka kuulavad. Need, kes kuulavad, ei viska koni maha ja ei luba seda ka teistel teha. Me nimetame seda sotsiaalseks politseiks. Kui seltskonnas keegi kasutab konitopsi, siis on teistel juba piinlik koni või muud sodi maha visata. Mulle meeldib öelda, et konitops on vaid marketingi tööriist, et infoga inimeste teadvusesse jõuda.
Kui küsid, mis saab edasi, siis loodetavasti suudame väikse meeskonnaga nii palju korda saata, et äratame tähelepanu juba riiklikul tasemel ja saame läbi vägevate partnerite veelgi rohkem ära teha.
Kuna välismaised suvefestivalid on grammi jagu suuremad kui Eestis toimuvad, siis nende planeerimine hakkab juba praegu tuure üles võtma. Äkki õnnestubki mõne korraldajaga sõbraks saada, laome kotid täis ja sõidame piiri taha konitopse müüma. Loodame, et Eesti festivalidest rääkides on konitopsid juba sama loogiliselt to-do listis kui prügikastid.
Ja muidugi loodame, et need jaeketid, tanklad ja baarid, kes täna on meile eitava vastuse andnud või pole üldse vastamisega vaeva näinud, mõtlevad ka selle probleemi peale ja soovivad siiski meie edasimüüjateks hakata.
Aga plastikust tops?
See on hea point. Fight fire with fire! Tegelikult on plastik väärt materjal, kui seda targalt kasutada. Konitops ei ole ühekordne plastik, inimene, kes selle endale ostab, kasutab seda aastaid. Ei julge siin suure suuga lubada, aga kui seda ära ei kaotata, siis ma loodan, et see kestab ikka aastakümneid. Puidust ei saa ju sellist topsi ometi teha, paned koni sisse, pistad taskusse ja varsti vaatad, et kogu kupatus on põlema süttinud. Naturaalne materjal ei ole turvaline selliseks otstarbeks. Ei kasva puu otsas ka alumiinium, mille tootmine nõuab palju looduslikke ressursse ning millest valmistatud topside hind kujuneb kõrgemaks. Me tahame olla kliendile kättesaadavad ja toode peab olema mugav kasutada. Eestis on kuuldavasti alternatiivina saadaval ka ümbrikud, kuhu koni panna saab, aga selle eluiga pidavat olema paar kuud, järelikult ei saa me väga jätkusuutlikust tootest rääkida. Samuti on tähtis, et topsist ei tuleks välja ebameeldivat haisu ega tuhka. Seega on plastikust konitops tänasel päeval täitsa ideaalne lahendus.
