Kas alternatiivne meelelahutamise viis on keskkonnasõbralik?

Kerttu Koemets, Carmen Kilvits

Hariduse töögrupi juht Carmen Kilvits intervjueeris Ventiili ühte asutajat Kerttu Koemetsa ja uuris temalt Eesti esimese lõhkumistoa keskkonnasõbralikkuse kohta. 

Mis on ventiil ja kust pärineb nimi?

Ventiil on Eesti esimene lõhkumistuba, mis pakub alternatiivset meelelahutusteenust. Täpsemalt, saab ennast välja elada turvalises keskkonnas kõikvõimalikke asju lõhkudes – auru välja lasta. Sealt ka nimi Ventiil. 

Kust tuli mõte lõhkumistoa tegemiseks? 

Mõte tuli otseselt isiklikust vajadusest. Umbes kaks aastat tagasi sügisesel pimedal ajal, tundsime kahe sõbraga, et tahaks asju lõhkuda ja sellega seda masendust ning stressi veidi välja elada. Mõnda aega plaanisime, kuni lõpuks ühel päeval võtsime kotitäie tühjasid pudeleid, sõitsime Tartu linnapiirile kusagile lagunenud maja juurde ning lasime auru välja – viskasime pudeleid vastu kiviseina. See kogemus oli nii võimas ja vabastav, et tekkis soov teistele ka sellist elamust pakkuda. Alles hiljem selle ideega tõsisemalt tegelema hakates saime teada, et mujal maailmas leidub samuti selliseid kohti.

Kes on siiani käinud/kes sihtgrupp?

Siiani on käinud väga erinevaid inimesi – nii vanemaid kui ka nooremaid. Rohkem tullakse gruppidena, just näiteks firmaüritustele. Palju kasutatakse ka võimalust kinkida lõhkumise elamust. Meie sihtgrupiks on tegelikult kõik täisealised inimesed, kes otsivad uusi elamusi ning tahavad kogeda midagi erilist. 

Milline on inimeste suhtumine Ventiili tegemistesse?

Üldiselt väga positiivne, inimestel on alati palju ideid, et mida või kuidas võiks veel lõhkuda. Lahe on näha, et need samad emotsioonid, mida meie esimest korda lõhkudes läbi elasime, tulevad esile peaaegu kõikides lõhkujates. Muidugi, mida rohkem me kerkime üles avalikel platvormidel (nt Tartu Postimees, Ringvaade) seda rohkem leidub inimesi, kelle jaoks tekitab asjade meelega lõhkumine tõrget.

Kuna sa ise õpid keskkonnakaitset, kas asjal on ka mingi keskkonnasõbralik eesmärk?

Ventiil iseenesest on tänapäevase tarbimisühiskonna nn toiduahela uus lüli enne prügilat – lagundaja. Me töötame annetuspõhiselt, mis tähendab, et lõhkumiseks on vaid need asjad, mida kellelgi enam vaja pole ja nagunii leiaks tee prügimäele. Ventiilis on võimalik neil veel kellelegi rõõmu tuua. Hetkel suurimateks annetajateks on Kivi baar, kellelt saame pandivaba klaastaarat, ja Uuskasutuskeskus, kellelt saame müügiks kõlbamatuid ja müügist üle jäävaid asju, peamiselt keraamikat. On uskumatu, kui palju asju seisab inimestel kasutult, milliseid asju nad ära viskavad ja kui palju kraami üldse tuuakse taaskasutusse. 

Mis saab lõhutud asjadest edasi?

Me sorteerime oma jäätmeid nii palju kui võimalik: eraldi klaas, puit, metall, plastik, elektroonika ja muu olme. Sorteeritud jäätmed lähevad edasi jäätmejaama. 

Kas kodust võib ka kasutusest välja jäänud asju teile tuua? Mida ootate? 

Võtame vastu annetusi ka eraisikutelt. Eriti ootame erinevat mööblit ja elektroonikat – mida huvitavam asi, seda lahedam. Võtame vastu ka kõik muu (v.a kineskooptelerid ja halogeenlambipirnid). 

Teine variant oma kraamist lahti saada, on tulla seda ise lõhkuma. Ainuke piirang meie poolt on, et pead seda kõike ise kanda jaksama (jällegi ei sobi kineskoobid ega halogeenlambid). 

Keskkonna-vaenlane kiirmood

Kertu Laherand

11.veebruaril 2020 toimus KÜSi korraldatud Rohelise Kaadri esimene filmiõhtu sel aastal, suurema ja uhkemana kui eelmisel korral. Film, mis korp! Fraternitas Tartuensis ruumi seinal jooksis oli ”Moest väljas” ning aruteluks olid kohale kutsutud filmi autor Reet Aus  ning Humana infojuht Mari-Helene Kaber. Pea kaks tundi kestnud arutelu peale filmi oli pingest laetud, käsitleti probleeme seoses kiirmoe, tarbimise, tekstiijäätmete ja palju muuga. 

Selgus, et kogu tekstiilist, mis Eestis üle jääb ja ära visatakse, suudetakse kokku koguda vaid 25% ning üpris üllatavana läheb sellest ümbertöötlusele vaid 1%. Kõige suurem probleem ümbertöötluse juures on sorteerimine, mida tehakse vajaliku tehnoloogia puudumise tõttu endiselt käsitsi, ning sealjuures ei ole segamaterjalidega midagi peale hakata. Tarbijatena saame siinkohal aidata, eelistades riiete soetamisel monomaterjale (100% puuvill, 100% lina jne). Nii säilib väikene lootus, et kantud riided ja muud tekstiilid jõuavad oma eluea lõpus ümbertöötlemisele.

Üheks suurimaks keskkonnavaenlaseks tänapäeval on kiirmood

  • Tekstiilitööstus paiskab igal aastal atmosfääri 1,2 miljardit tonni CO2, mida on rohkem kui lennu- ja laevatranspordi sektorites kokku
  • Kui moetööstus oleks riik, oleks selle CO2 emissioonid sama suured kui terve Euroopa kontinendil kokku
  • Puuvilla tootmine nõuab aastas keskmiselt 93 miljardit kuupmeetrit vett, enamasti kasvatatakse puuvilla just neis maailma piirkondades, kus vett niigi napib. Samuti kasutatakse puuvilla kasvatamisel mürgiseid pestitsiide ja väetisi, mis on kahjulikud nii  inimestele kui ka elurikkusele ning rikuvad põllumajandusliku potentsiaaliga maad
  • Teksade töötlemisel kasutatavad kemikaalid on ka kandjale mürgised

Kõige keskkonnasõbralikum on soetada teise ringi riideid – selle osas valitses saalis üksmeel. Eesti suurim teise ringi rõivaste jaemüüja Humana toob peamiselt Põhjamaadest iga aasta müügiks 1500 tonni kaupa, millest üle jääb umbkaudu 300 tonni. Ülejäägid lähevad ümbertöötlemisse, enamasti kas Lätti või Venemaale puhastuslappideks. Teise ringi kaupa eelistades väldid juba uue eseme valmistamise jalajälge, mille peale üldiselt mõtlema ei kiputa. See, mis meist järgi jääb, on vaid osake tarbimistsüklist.