27. septembril sõitis keskkonnakaitse esimene kursus Karula rahvusparki, kaasas tuutorid ja juhendajad, et tutvuda sealse omanäolise maastikuga ning talgutööga selle säilimisele kaasa aidata. Vähemtähtis polnud ka asjaolu, et koos aega veetes omavahel tuttavamaks saaksime.
Retk algas hommikul Metsamaja eest, kus saime viimasel minutil teada, et meie buss hilineb veidi. Meid see ei häirinud ning peagi saime oma kompsudega bussi ronida, et poolteist tundi hiljem Karula rahvuspargi külastuskeskuse ees välja hüpata. Peale majutushoones tubade jagamist kogunesime soojendusmängudeks maja ette ning seadsime end järjekorda, küll silmavärvi, küll jalanõude kõrguse, küll riiete tooni järgi. Seejärel tegime nimetutvumisringi ning peale 4-liikmelisteks gruppideks jaotamist siirdusime otsima kolme looduslikku objekti, et esitleda teistele nende seost meie endiga. Valitud asjad varieerusid puuoksast ja pihlakamarjast elusa konnani (kellest esitleti siiski vaid pilti). Soojendusprogrammi lõpetuseks tõmbas iga grupp endale loosi teel ühe laulu, millele tuli õhtuks lavastada muusikavideo, kasutades neid objekte, mille olime otsinud. Sel hetkel tundus, et see on kõige hirmsam ülesanne, mille meile anda võiks, seega siirdusime kahetiste tunnetega lõunale.
Pärast seda suundusime metsa matkale, mida juhendas Pille Tomson oma värvikate tarkustega. Tutvusime Karula rahvuspargi erinevate kooslustega ning looduskaitsemeetmete- ja probleemidega. Saime teada nii mõndagi, võttes matkalt kaasa nii seeni kui ka huvitavaid mõtteteri. Järgmisena andis Keskkonnaameti töötaja meile loenguvormis ülevaate ameti tegevustest. Loodetavasti on see paljudele tulevane praktika- ja töökoht.
Peale huvitavat loengut oli viimaks aeg hakata oma lauludele muusikavideoid välja mõtlema. Asjaolu, et iga grupp peab tegema etteaste ja seal peale laulu kasutama ka neid kolme looduslikku objekti, mida hommikul esitleti, ei tundunud ikkagi sugugi meeldiv ülesanne. Vaevu teadsime üksteise nimesid ja nüüd pidime teiste ees esinema lauludega, millest pooled olid hällilaulud ja pooled inimest halvustavad laulud. Kuid kui ideed voolama hakkasid, kadus suurem osa hirmust ära. Esitused olid väga head, mõned nii naljakad, et naerupisarad varjasid nägemist, teised vaimukalt leidlikud. Meeldiv üllatus oli, et ka õppejõud ja tuutorid tulid välja oma etteastega, mis pani esitluste seeriale punkti. Peale kuue eriauhinna välja andmist olid kõik vabad tegemaks, mida soovisid -õhtu oli alles noor.
Esimene päev möödus lõbusalt, kuid järgmisel päeval oli aeg hakata tööd tegema. Kui juba nii suur grupp usinaid mesilasi kaasa oli võetud, siis miks mitte kasutada neid millegi suure ja tähtsa tegemiseks. Talgute eesmärk oli avada vaade Ähijärvele, võttes järve äärest võsa maha, sest Karula rahvuspargi üks loodusväärtusi on kaunid vaated. Veel aitasime parandada valgustingimusi käpaliste kasvukohas, et need saaksid paremini õitseda ja seemned kiiremini areneda. Hommikul alustades oli ilm vihmane, kuid töö ja päeva edenedes hakkas ka päike piiluma, mida me toimetame, soojendades meid. Peale kolmetunnist töötamist läksime märgade ja väsinutena, ent tulemuse üle rõõmu tundes lõunat sööma ja asju pakkima, et bussinina taas Tartu poole keerata.
Kui tavaliselt öeldakse, et “enne töö, siis lõbu”, siis meil toimis see väga hästi ka vastupidi. Kogu üritus oli tore ja silmaringi avardav, saime teada ja kogeda mitmeid asju, milleks varem polnud võimalust olnud. Ega siis iga päev saa ühes Eesti rahvusparkidest ringi jalutada, nagu oleksid omas kodus. Täname organiseerijaid ja ootame rõõmuga järgmist üritust!
Enda mõtteid ja kogemusi jagas Kayla Diener, Eerika Sternfeld ja Maria Eliisa Metsis.
